Kui me viimati Talmas käisime, siis avastasime, et Soome freestyle sarjas on jäänud veel paar võistlust, mis ka meile sobiks. Nii me siis 15.03 Sveitsin Hiihtokeskusesse sõitsimegi.
Sveitsi on keskus Hyvinkää linna lähedal, Helsinkist saab rongiga Hyvinkääle ja sealt edasi bussiga keskusest umbes kilomeetri kaugusele.
Lõunaks olime Sveitsis kohal. Ilm oli märjavõitu, aga midagi otseselt ei sadanud ja sõita sai. Oli üks hea park, krossirada, suur ja väike hüppeliin, paar slaalominõlva.
Pargis oli Kaarole päris mitu jõukohast trikki ja kõik oli kena, kuni saabusid teised Eestlased ja Riho ütles, et tema teada toimub võistlus hoopis big air liinil. Ja teine võistlus pole mitte hüpped vaid mogulid. Vat siis. Noh, elu esimesel välisvõistlusel võib muidugi ette tulla, et millestki valesti aru saad, aga… big air liinil polnud ju Kaarole peaaegu midagi!
Püüdsime siiski kähku hakata kohanema ja võtta olukorrast maksimumi. Üleval oli kaks kõrge pealeminekuga boksi, millest kolmnurkne tundus veel ehk kuidagigi tehtav, aga Kaaro kartis seda ja reedel me selleni siiski ei jõudnud. Väiksematel big airidel oli tal lendu küll, seal sai teha kenasid harkhüppeid ja Kaaro proovis ka nosegrabi. Mogulid leidsime ka õhtul ühe slaalomi nõlva kõrvalt üles. Olid päris järsu peal, aga Kaaro sai hakkama ja esimese päeva emotsioon oligi, et mogulid meeldisid kõige rohkem.
Tore oli, et mäel oli veel kolm võistlejat Eestist, 10-aastased Lisette, Lucas ja Fredi. Lapsed said koos sõita, oli lõbus ja kuigi võistlus ei tõotanud tulla just Kaarole (ja ka vist mõnele teisele eestlasele) sobiv, tundsin mina, et selline oma kamba väljakujunemine on praegu olulisem. Need neli juuniorit tunduvadki praeguse seisuga olevat selline mõnus ja tegus punt, Kaaro küll teistest mitu aastat noorem, aga on täitsa kambas sees.
Võistluspäeva ilm oli samasugune. Aga vahe eelneva päevaga oli see, et Kaaro oli nõus proovima üleval kolmnurkset boksi. Oli näha, et hea hooga sõites hüppab ta ilusti sinna peale ära. Peale paari ebaõnnestumist sai Kaaro tunde kätte, kuidas sellele boksile lennata! Paremat pilti sellest suurest saavutusest kahjuks antud tingimustes saada ei õnnestunud.
Kaaro mõlemad pargisõidu katsed õnnestusid ilmselt hetke maksimumi lähedale. Ainus, mida ehk hüppel oleks saanud veel juurde panna, olnuks õhus suuskade risti panek, mida ta Talmas tegi, aga seekord polnud ilmselt selleks kindlust. Kui ta esimesel sõidul kolmnurkboksile peale hüppas, siis üleval tuli starteritelt-treeneritelt igatahes “woaaah!”. Jah, ega seal nooremas minikids grupis palju sellele minejaid olnud. Esimesel sõidul hüppas ta kõigil kolmel big airil harkhüppe, aga teisel sõidul tegi ühel väikse nosegrabi ja isegi teadustaja sai aru, et see oli mõeldud nosegrabina.
Mogulitesse tuli üsna vähe sõitjaid, sealjuures Kaaro ainsa eestlasena. Arvestades seda, et Eestis moguleid pole ja ta on neid saanud harjutada ainult Soomes mõned korrad, siis oli ta väga tubli. Teine sõit oli stiililt kenam, aga paraku kukkumisega. Kaaro ise jäi rahule ja teadustajalt tuli ohtralt kiidusõnu.
Diplomid on Soomes vähemalt noorematel vahvad – diplomil on kirjas, mida tegid märkimisväärselt hästi ja mida saaks paremini. Pargisõidus märgiti Kaarol ära hea kiiruskontroll ja soovitati teinekord erinevamaid trikke teha. Mogulites oli kiituse poolel vapper sõit ja head hüpped, soovitati sõita keppidega.
Kuna võistluse ajal olid pikemad vahed, sest osalisi oli palju ja me nende vahede ajal sõitsime hoolega niisama, siis peale võistlust Kaaro enam palju sõita ei soovinudki. Nii jäi meil enne magamaminekut veel paar mõnusat rahulikku tundi meie Hyvinkää majutuses.
Hommikul ootas aknast välja vaadates korralik üllatus – ööga oli lisandunud… no üldse mitte suure liialdusena pool meetrit lund. Seda loomulikult ka suusamäel. Mis tähendas päris huvitavat puudripäeva. Ma isegi ei mäleta, kas me üldse sel hooajal sellises sõitnud olime. Igatahes nautisime seda hoopis teistmoodi suusatamist täiega.
Aega oli sõita umbes 3,5 tundi, mul oli täpselt välja arvestatud, millal peame minema Hyvinkäält Helsingi rongile, et jõuda 16.30 laevale. Kahju oli ära tulla, ilm läks ilusaks, tõstukimehel oli kaasas lulepalle püüdev ja luniv kutsa, aga noh… tuleb veel neid suusatamisi sel hooajal.
Kuigi paiguti juba muru haljendab ja lilled õitsevad jätkub meil mäehooaeg veel kaks kuud. Just lõppes üks kaunikesti laiahaardeline 5 päeva.
25.02
Alustasime Tartu mäel rahvaslaalomi etapiga. Plaan oli, et Kaaro sõidab seda terve sarja, aga osalejate vähesuse ja viimaste uudiste valguses, et Tartu mäe hooaeg lõppeb 02.03, ei teagi, kas kolmas etapp üldse toimub.
Igaljuhul 25.02 sõitis Kaaro kaks päris ilusat slaalomisõitu. Mina tegin hommikul veel tööd, Kaaro ja Hannes läksid kohale paar tundi enne võistlust ja Kaaro sõitis ka trikisuuska, mina jõudsin võistluse ajaks.
Kui sõidud sõidetud, läksime kohe koju, et veel viimased asjad kokku pakkida, süüa ja pealelõunase rongiga sõitsime Tallinnasse, et sealt varajase laevaga Soome sõita Talma keskusesse suusatama.
26.02
Hommikul ärkasime päris vara ja Kaido Vetevoog, kelle juures ööd olime, viis meid 6.50ks sadamasse. Laev läks 7.30 ja lootus oli lõuna paiku juba mäele saada
Paraku need lootused vahel lähevad untsu, sest laevas avastasin, et mägi avatakse kell 16. Sõime Helsingis varajase lõuna ja otsustasime siiski Talmasse sõita, et äkki on seal ka varem midagi teha.
Talmasse minek ilma autota käib nii, et Helsingist tuleb sõita rongiga Keravale ja sealt bussiga edasi Martensby Skola peatusesse. Viimasest on veel 1,4km jala minna.
Ilm oli võrdlemisi kehv, sadas algul vihma, pärast väga laia lörtsi, mis vaadata oli kena, aga aimasime, mis see libisemisega teeb…
Kohale jõudsime 13 paiku, mis tähendas enne saabaste-riiete vahetamist oli veel 2,5h aega. Esimene tund läks üsna hästi. Matkasime mäe ümbruses, käisime junior parki uudistamas ja kohalikku loodust. Kaaro nägi esimest korda elus rennimasinat
Edasi hakkas natuke raskeks minema, Kaaro väga tahtis suusatada ja tuju kiskus pahaks. Õnneks sai see ootamine lõpuks läbi. Jõudsime küll tõstuki juurde 7min enne avamist, aga Kaaro oli isegi soojendusvõimlemisega täiesti nõus, peaasi, et midagi suusatamisega seoses teha saab.
Talma mägi igaljuhul oli muljetavaldav. Suur park, junior park (raskusastmelt midagi meie Munaka pargi kanti), kummaski pargis eraldi hüppeliinid, renn, mogulirada, krossirada ja paar slallinõlva ka, need küll pigem lühikesevõitu. Igatahes hämmastav, kui kompaktselt on suhteliselt väiksele mäele paigutatud kõik vajalik.
Esimene päev oligi mäega tutvumiseks. Suurte pargis polnud Kaarole veel sobilikke obstaakleid. Kui ikka kikkerist peale hüppama pead rinna kõrgusele, on keeruline. Seevastu väga meeldisid renn ja juniorpark.
Juniorpark algas väiksemat sorti big airiga, kust Kaaro tegi suuremast kikkerist väga ägedaid hüppeid. Nii hark, kui muid. Kui algul suured poisid kippusid vahele trügima, siis peale seda, kui nähti, mida Kaaro hüpetel ja pargis oskab, teenis ta austuse välja ja ilusti arvestati edaspidi ka temaga.
Peale big airi sõitis Kaaro suurt vikerkaare boxi, mida ma nende päevade jooksul nägin väheseid sõitmas, siis üks lai boks ja edasi oli valida kas väiksem hüpekas või obstaaklirada kolmes raskusastmes. Hüppest harjutas Kaaro 1-8 ja sai selle seal päris ladusaks, 3-6 proovis, veel ei õnnestunud. Obstaakli rajal kergemast raskema suunas olid järgmised liinid: 1. Lühike plasttoru, lai vikerkaar, lame boks 2. Pikk plasttoru, “jõnksuga” toru, ehk siis kahest torust kombineeritud kolmnurk ja kolmnurkne boks 3. Metalltoru, metalltoru, käsipuu
Esimesel päeval sõitis Kaaro peamiselt esimese liini kaks esimest ja teise liini kolmanda, edaspidi hakkas rohkem kombineerima. “Käsipuud” jäid seekord veel välja.
Tegime kaks tõhusat tundi, suusad saime keskusesse jätta ja sõitsime öömajja, mis seekord oli Helsingis Marika juures.
27.-28.02
Mõlemal päeval olime 10ks mäel. Selleks väga vara ärkama ei pidanud. Toast astusime välja 8.45, võtsime rongi Keravale jne. nagu esimesel päeval. 28. 02 Hannes küll saatis meid ainult mäele ja sõitis ise Eestisse trenni andma ja suuski hooldama.
Hannes oli meil seekord foto- ja filmimehe, sherpa ja koka ülesannetes. Näiteks 27.02 me grillisime mäe all laavus vorste.
Kaarole meeldisid väga renn ja mogulid. Suure pargi hüppeliin ka. Samuti proovis ta oma algatusel mitmeid uusi asju. Näiteks suured ja metalltorud. Oli õnnestumisi, olid ka mõned sinikad, kui toru võitluses peale jäi, aga eks nii see õppimine käib. Üldiselt kukkumisi tuli vähe nagu ikka. Hüppel tuli Kaaro ise selle peale, et paneb õhus suusad risti, õnnestus. Grabe proovis ka. Ilmselt suurimad õnnestumised olidki 1-8 ja need suured torud.
29.02 Hommikul sõitsime varajase laevaga Tallinnasse, et Kaaro saaks ka Nõmmel sõita. Torude kindlus on nii suureks läinud, et teisel sõidul sõitis Kaaro ilusti lõpuni “plärinatoru” (ribiline toru, millest üle sõites käib mõnus “plärrrrrr”). Nõmmel hullas ta 3h, sai endale sealt koos sõitma kaks last, teismelise tüdruku ja Kaarost paar aastat vanema poisi, kellele Kaaro sõit väga muljet avaldas.
Õhtuse rongiga tulime Põltsamaale ja nüüd oleme siin paar päeva mäel mütanud ja parki ehitanud. Isegi boxi vedasime mäele ja “lokkisime-lakkisime” (vahatasime ja lihvisime roostet maha) ta enamvähem sõidukorda. Ka väiksel künkal saab soovi korral väga palju teha.
Kütiorus toimusid 18.02 nii alpisarja kui freestyle võistlused. Plaanis oli, et Kaaro ja Hannes sõidavad Kütiorgu 17. hommikul koos Matiga, mina liitun õhtul Võrus. Aga elus on nii, et inimene planeerib ja Jumal… noh, mida iganes tema siis ka teeb. Igaljuhul jäi Mati haigeks ja meie plaanid mängiti ümber ühistranspordile. Samas oleme me nii harjunud ja mingeid probleeme sellest ei tekkinud.
Hannes ja Kaaro jõudsid mäele lõunaks. Aga ega ootamatused ja plaanimuutused sellega läbi olnud. Üldiselt võib öelda, et on väikest viisi ime, et Kaaro veetis pühapäeva võisteldes, mitte Võru haiglas. Kaaro soovis väga Hannesele näidata 7. raja metsakat. Aga sellel metsakal on ratturitele mõeldud laudadest viraaž. Muidugi seda sõidetakse talvel ka, aga teatav lumikate oleks eelduseks. Mida ei olnud. Kaaro sõitis niisiis viraaži, kuidagi õnnestus tal suusaga laua vahele kinni jääda ja niimoodi kukkuda, et suusalt lendas minema klamber tükkis kruvide ja kõigega. Kes vähegi teavad, kuidas mäesuusale klamber kinnitatud on, mõistavad, millised jõud seal rakendusid ja et Kaaro jala terveks jäämine on üsna suur ime.
Õnneks tehti rendis imesid, leiti uued õiges mõõdus klambrid ja freestyle võistlus ka pühapäeval tegemata ei jäänud. Muidu nagu ma aru sain oli neil väga lõbus. Kaaro lustis mäel koos Miilaga. Miila on Kaarost paar aastat vanem lumelauatüdruk, kellega me tutvusime eelmisel aastal võistlustel.
Mina jõudsin õpilaste edukate konkursikavade esituste järel peale lõunat Võrru, käisin Liinal külas ja Liinaga jalutamas. Ühesõnaga kvaliteetaeg kõigile. Ööbisime Mõisa Aida apartemendis, mis oli väga mõnus ja rahulik.
Hommikul olime 8.30 mäel. Soojendust alustas Kaaro slaalomisuusaga, siis paar sõitu freestyle ja juba oligi aeg minna kiirlaskumise rajavaatlusele.
Kiirlaskumise esimene sõit Kaarol ebaõnnestus täielikult. Ma hakkasin stardis teda ergutama, hõikasin “lükka, lükka!”, tema arvas, et midagi läks valesti ja pidurdada ennast seisma. Eks ta sai ise ka aru, et see sõit läks untsu ja sõitis lihtsalt enamvähem sirge seljaga lõpuni.
Seevastu teine sõit, mis oli alpi kahevõistluse kiirlaskumine oli väga hea. Kuigi ka siin juhtus. Nimelt lükkas Kaaro keppidega nii jõuliselt, et lõi ühe nendest lumme kinni. See esiteks takerdas teda ja teiseks sättis ta seda sõidu pealt veel ka kätte tagasi. Samas tuli tal aeg väga hea, kuigi ta sõitis slaalomisuusaga. Esikoht 38.88, Kaaro 39.53 ja kolmas koht juba üle 41 sekundi. Oleks põnev alpikahevõistluse slaalom tulnud, kui Kaaro seda sõita oleks saanud.
Peale kiirlaskumist sai Kaaro mõne soojendussõidu freestyles, aga ega rohkem polnud vaja ka. Panime kava paika. Esimesel boksil külg ees, nukil keerutus, big airist harkhüpe, järgmisest künkast ka ja siis alumine boks. Kahjuks polnud seekord ühtegi toru, mis olnuks Kaarole sobiva kikkeriga. Ta on toru praegu väga usinalt harjutanud ja päris kindlaks saanud, aga eks siis selle oskuse näitamine jääb järgmiseks korraks.
Mõlemad sõidud õnnestusid suurepäraselt. Eriti avaldas muljet harkhüpe.
Seekord Kaarol oma vanuseklassis suusatajate hulgas konkurente polnud. Punktid olid iseenesest väga head, isegi üllatavalt head, ka järgmise vanuseklassiga võrdluses.
Edasi jooksime (õigemini suusatasime) me ühelt autasustamiselt teisele. Kaaro vanuses saavad küll veel preemia kõik osalejad.
Päris kiire, paindlikust ja kiiret reaktsiooni nõudev nädalavahetus oli. Aga saime hakkama. Edaspidi ikkagi loodaks, et võistlusprogrammid koostatakse nii, et lapsed ei pea valima, millist ala teha. Sest lõpuks nad valivad nagunii, aga alguses ei peaks.
Osad fotod on võetud suusaliidu galeriist, fotograaf Henrik Mütt.
Sel hooajal polnud me veel Nõmmele jõudnudki ja seda rõõmsam oli Kaaro, kui 4. veebruaril Noortesarja osavõistlus just Nõmmel toimus. Kohale läksid nad 3.02 koos Hannesega, mina sõitsin õhtuks järgi.
Nõmme park on õppimiseks suurepärane koht, lisaks saime me peale esimest päeva aru, et seal pole meil mõtet oma pileti peale raha kulutada ja Kaaro saab ka ise sõites väga hästi hakkama.
Pühapäevane pargisõidu võistlus koosnes neljast platoost, kus oli valida erinevaid obstaakleid. Esimesel boks ja toru, teisel toru, kolmandal lühem toru, pikem toru ja “käsipuu” ja neljandal boks, “plärinatoru” ja vikerkaare reil. Raskusastmed paremalt vasakule.
Kaaro valikutesse jäid seekord boks, toru kõrvalt kikkerist harkhüpe, lühem toru ja boks. Viimasele boksile oleks ta tahtnud peale sõita selg ees, aga kuna obstaaklite vahel suunda muuta ei tohtinud, ei saanud seda veel kavva võtta, sest see eeldanuks torult selg ees maha hüppamist. Seega jäi valikutesse selline kava: esimesel boksil 50-50 ehk otse üle, harkhüpe, torul 50-50 ja boksile 0-9 hüppega peale ja külg ees lõpuni.
Väga oluline on ka trikk lõpuni sõita ehk siis mitte enne toru/boksi lõppu maha tulla. Esimeses sõidus Kaarol torul see juhtuski, aga teise sõidu sooritas ta laitmatult.
Kuni 10-aastaste vanuseklassis võistles 13 poissi ja 4 tüdrukut. Kaaro sai kokkuvõttes 5. koha, mis oli väga hea saavutus, sest ta oli jätkuvalt kas noorim või siis üks nooremaid.
Peale võistlust harjutas Kaaro hoolega edasi torusid ja siis meil tekkiski mõte, et Nõmme park on õppimiseks nii ideaalne koht, et võiks ka järgmise nädalavahetuse seal veeta. Lisaks sain mina näha mitmeid Tallinna sõpru, kes mäelt läbi jalutasid ja teisel nädalavahetusel me majutusime Eva-Liisa juures, kus Kaaro sai peale mäepäeva Mardi ja Tõnu ja nende mänguasjadega mängida.
10.-11. veebruar Nõmmel olid väga produktiivsed. Kaaro suurel soovil oli meil kaasas lumelaud, mis oli mäe ja Nõmme keskuse vahel liiklemiseks hea vahend. Tavasaapaid meil kaasas polnudki. Mõlemal päeval vedasin ta Nõmmelt lauaga mäele ja esimesed tund-poolteist sõitis ta lauda.
Kohe esimesel päeval sõitis ta lauaga ära ka boksi ja kikkerid, aga kukkumist on lauaga muidugi rohkem.
Suuskadega oli peamine harjutamine torul. Kaaro järjepidavus oli lihtsalt hämmastav. Ta muudkui lihvis ja lihvis oma torulsõitu, niiet esimese päeva lõpuks sõitis ta lisaks varasemale 50-50 ka külg ees.
Pildil harjutamise tulemus Tartus
Juba esimesel päeval püüdsin teda meelitada ka suuremale, n.ö “plärinatorule”. Kaaro ütles, et kui ta selle ära teeb, siis preemiaks tahab ta järgmisel talvel Laaxi. Ma arvasin, et meil Hannesega pole selle vastu midagi. Esimesel päeval siiski reisi veel välja ei teenitud.
Päeva lõppu pani Kaaro mõned täiesti hullumeelsed hüpped.
Väga tähelepanuväärne on see, et Kaaro kogu selle tundide kaupa toru harjutamise juures ei kuku. Jah, ta ei saa alati väga hästi peale või kaotab torul tasakaalu ja sõidab varem maha, aga tema kontroll tasakaalu ja suuskade üle on selline, et ta maandub alati jalgadele.
Pühapäeval olime mäel samal ajal ja süsteem oli sama – laud, siis lõuna Nõmme Pappa Pizzas ja siis peamiselt park. Vaatasin üle plärinatoru kikkeri ja olin täiesti kindel, et see viskab Kaaro kenasti peale. Veensin teda veel peamiselt visuaalse efektiga pannes toru otsa ette kaks rusikasuurust lumepalli, et siis pole toru otsa nii palju näha (Kaarol veel on väike hirm nende otste ees). Ma ju teadsin, et tal lihtsalt pole võimalik sinna otsa vastu sõita, aga vahel on vaja mingit muud nippi, kui seletus.
Igatahes tegi Kaaro esimesel katsel plärinal 50-50 ära ja juba üsna varsti sai toru ka plärisema ehk siis sellel külg ees sõitma. Enam ta sellest torust naljalt ei loobunud.
Olid väga kasulikud suusapäevad. Järgmiseks katsetame sellist avantüüri, et Kaarol on samal päeval, 18.02, nii slaalomi kui freestyle võistlus. Aga sellest tuleb uus jutt.
Kiviõlisse sõitsime me juba reedel, sest kell 14 oli kavas trenn ja me arvasime, et kuna tegemist pole Kaaro kodumäega võiks see päriselt oluline olla. Tartust sõitsime 9.05 rongiga Tapale, siis oli 1,5h pausi, mil saime Pätsis (kohvik raudteejaama lähistel) varajase lõuna süüa ning kell 12.45 olime Kiviõlis. Mina sealjuures esimest korda.
Mäele oli umbes 2,5km kõndida. Poolele teele jäi meie majutuskoht Everest. Kui välja arvata kõnniteede puudumine lume ja jää tõttu, siis muus osas polnud sel jalutuskäigul väga viga. Kaarole läks ta kirja soojendusena.
Sest Kiviõli mäel ilma soojenduseta ei saa. Eesti mastaapides on ta kõige suurem mägi, piisavalt järskude nõlvadega ja tingimused olid ka sellised vahelduvad – kohati jäised, kohati pudrused.
Alustuseks sai Kaaro teha vabasõitu, siis rajasõitu ja lõpuks ikka parki ka. Aga ta oli väga mõistlik sest umbes kell 17 ütles ta, et aitab nüüd küll, homseks peab ka energiat jääma. Edasised liikumised trajektooril mägi-hostel-mägi-hostel-mägi-raudteejaam läbis Kaaro suuskadel, meie Hannesega vajaduspõhiselt lükates.
Laupäeva hommikul oli vaja kohal olla 8.40. Hannes läks varem, et kandid teritada ja suusad määrida. Alpine ski team Estoniaga seotud inimesed said seda teha soojakus.
Esimene sõit oli GS. Kaarol veel pole GS suuski, aga ta läks slallikatega vapralt võitlema. Esimene sõit õnnestus väga hästi, kahjuks oli ajavõtuga mingi probleem ja sõidud läksid kordusele. Ajavõtuprobleemide tõttu nihkus võistluse algus lõpuks tund aega. Kord oli vaja stardis valmis olla, siis selgus, et ikka ei tööta. Ega see meil seal lihtne olnud. Kaaro oli mingil hetkel ikka juba päris pahane. Lõpuks said sõidud ikka ka tehtud, paraku esimeses sõidus eksis Kaaro kohe algul väravaga ja sai elu esimese DSQ, teine sõit 35sek… Võitjale kaotus 2sek. Tõenäoliselt on Kaarol ka järgmisel aastal juba GS suusad ja siis on selle ala sõitmine tunduvalt kiirem.
Slaalomis läks kõik paremini. Seal käis selle sama, suurema poisiga üsna tihe rebimine, kus Kaaro jäi taaskord teiseks, aga seekord oluliselt väiksema vahega.
Laupäevane päev venis kokkuvõttes üüratult pikaks, kokku olime suuskadel 8 tundi. Kuna mina läksin hiljuti oma 10a vanalt pehmelt 55 flexiga beebisaapalt hops 130 flexiga saapale, siis minul olid õhtuks küll jalad väsinud. Kaaro me sõidutasime mäelt hostelisse ja temal näiteks jätkus veel energiat poistega koridoris jalkat taguda.
Pühapäeval oli Kaarol kavas elu esimene paralleelslaalom. Ma natuke muretsesin, kas ta saab ikka aru, kuidas startida ja sõita. Aga kõik oli lihtne ja loogiline. Kusjuures just stardist sai Kaaro kõikidel sõitudel eriti hästi minema.
Poolfinaalis tuli 2 veenvat võitu, finaalis esimese sõidu ta juhtis pool maad, aga siis läks üks pööre pikaks ja vastane oli ka kõva võitleja, niiet lõpus kaotus. Teises sõidus ka väike kaotus, kuigi algul oli Kaarol jälle, küll väiksem, edu. Seekord vist viga ei tulnud, teine kutt võitles lihtsalt lõpu paremini ära.
Kaarole paralleel hirmsasti meeldis, kahju, et seda nii vähe toimub.
Positiivne on see, et Kiviõli võistlusega sai Kaarole hästi kepid kätte põhjendatud. Ja tundub, et vist lisanduvad meie suusaparki ka GS suusad.
Kaaro võistlushooaeg algas Telliskivi loomelinnakus Telliskivi Jam võistlusega. Vanusegrupis “mudilased” ehk siis kuni 10-aastased. Suusamägi oli ehitatud tellingutele ja koosnes ülemises sektsioonis kolmest obstaaklist – toru, boks ja reil ja all põikitorust.
Kaaro sõitis Hannesega kohale juba reedel, sest laupäeva hommikul oleks pidanud startima pooleseitsmese rongiga ja selliseid olukordi me püüame vältida. Pealegi sai ta reede õhtul rongilt jõudes ka nõlva veidi proovida.
Mina sõitsin järgi laupäeva hommikul, kell 9 saime Balti jaamas kokku. Jalutasime Telliskivisse. Kuna Jumal on sel aastal selgelt olnud suusatajate poolt, oli lund kõvasti. Ma ei teagi, mis plaan ilma lumeta olnuks… ju neil oli, ei pidanud vajalikuks seda välja selgitada.
Kaaro põhilised trikid oli boks ja alumisest torust üle hüppamine. Võistlejate koosolekul selgus küll, et alumine toru annab punkte ainult juhul, kui võistlejate muud punktid on võrdsed. Igatahes me ütlesime Kaarole, et loomulikult pangu seda ka ikka, praegu on punktidest olulisem ikkagi sõita ja trikke teha.
Starti pääses mööda redelit ja seal oli minu või Hannese abi vaja, sest astmed olid Kaaro pikkusele sportlasele veel liiga kõrged, et jaksata sealt suusad käes üles ronida. Soojenduse ajal oli kitsas, sest kõik vanused soojendasid koos, võistluse ajal käis asi nii, et mina ootasin all, tõmbasin Kaaro trepini, Hannes tassis ta üles ja lükkas hoo sisse. Hoo lükkamine oli ka võistlusel lubatud.
Kaaro tegi tubli soojenduse. Põhitrikid antud rajal olid hüppega boksile ja hüppega maha. Hüpe üle alumise toru ja boksil külg ees sõit. Proovis ka solgitorule saada, aga pealesõit oli kitsas ja päris sõitma ta sinna ei saanudki. Samas oli väga äge, et ta katsetas.
Võistluse formaat oli selline, et umbes poole tunni jooksul võis sõita nii palju, kui jaksad. Võistluse algus venis ja seetõttu said mudilased algselt kirjas olnud 45min asemel kuskil 35, aga ega sellest piisas ka. Kaaro sai vähemalt 10 sõitu, aga võis ka rohkem olla.
Meie formaat oli selline, et mina all ütlesin järgmise sõidu plaani ette, vedasin ta Hannese juurde ja Hannes vedas üles. See toimis seekord kõige paremini. Esimesed tiirud tegi Kaaro kindla peale, siis hakkas katsetama. Minu arust tuli paar päris ägedat sõitu mudilaste grupis oli ta üks väheseid üle alumise toru hüppajaid.
Kui välja arvata see, et muusika oli pisut vali ja me olime loopi tropid maha unustanud (ma ei teagi küll, kuidas need kiivri alla sobiks), siis muus osas Kaarole väga meeldis. Võistluse ja autasustamise vahel leidsime lähedusest liuvälja, kus rentisin Kaarole uisud ja ta trikitas seal veel peale. Minipannkooke ostsime ka. Kaaro soovil soolaseid küüslaugukastmega.
Mudilaste klassis ei antud poodiumikohti, kõik said võrdse pakikese. Paremusjärjestus protokollis siiski selgitati ja Kaaro sai mudilas-suusatajatest 2. koha. Olles taaskord ka noorim osaleja. Esialgu pole kohad ei Kaarole ega meile veel kõige tähtsamad. Aga Kaarot, kelle maailm koosneb suures osas arvudest pakuvad nad vist puhtalt numbri pärast huvi. Ja ma ilmselt valetaks, kui ma ütleks, et need mulle ja Hannesele üldse korda ei lähe, sest see käib ju spordi juurde.
Alanud on ka Mäesuusakooli slaalomi trennid, kus Kaaro viimasel korral Kütiorus sõitis väga ilusat slaalomit. Niiet me ootame põnevusega seda, mis areng on kevadeks toimunud. Eelmise aasta oma oli üüratu ja lisaks minu teatavaks üllatusest oli suur osa oskusi suvega säilinud või siis vähemasti taastusid kiirelt.
Rukast on saamas meie suusa-kodu. Sel aastal alustasime hooaega seal 22.10 ning kõik kolmekesi.
Majutuse võtsime nagu ikka Ruka Tupas, kus meile ka “loyal customer” erihinda tehakse.
Kuna veel polnud alustanud suusabuss, liikusime majutuse ja keskuse vahel jalgsi, 2,2km. Õnneks oli piisavalt lund ja kohe esimesel päeval ostsime Kaarole kelgu. Hommikuti mäele minnes tuli võtta suur tõus, mida ka Kaaro pidi kõndima – lugesime selle suusatamise-eelseks soojenduseks
Kohe esimesel päeval kimasime Kaaroga parki. Päris esimesel sõidul veel reilidele ei läinud, aga hüpped tulid kohe. Eks algus oli ettevaatlik. Kuigi juba teisel sõidul läks ta reilidele, siis tegelikult eelmise aasta kindluse saavutamiseni läks kuskil 4-5 päeva.
Kuna oli sadanud piisavalt lund, siis oli võimalik sõita ka metsakaid ja seal Kaaro küll oluliselt tagasi ei hoidnud. Ka esimestel sõitudel mitte. Sõitsimegi vaheldumisi parki ja metsa.
Peale lõunat oli Kaaro valmis harjutama toru, aga tahtis selleks jalga panna kaasa võetud hokipüksid. Edasistel päevadel kasutasime rohkem pehmendustega slaalomikombet, aga otse reisilt tulnuna oli mugavam hokipüksid jalga tõmmata.
Pargi alumises sektsioonis oli üks mugav madal toru, küljelt pealeminekuga. Juba esimese päeva lõpuks suutis ta selle aegajalt peaaegu lõpuni ära sõita, nädala lõpuks juba peaaegu alati lõpuni.
Väga positiivne oli see, et kui me eelmisel aastal pidime ikka ka kevadel veel aegajalt meelde tuletama, et Kaaro ei sõidaks jalad harkis, siis sel aastal polnud seda esimesest päevast peale kordagi vaja. Jalad püsisid kohe koos ja suusad ei läinud ka pööretes üldiselt lohisema.
Kuigi kaasas olid ka slaalomi suusad, pani Kaaro seekord need alla vaid korra. Aga päris ilusat carvimist näitas ta ka trikisuusaga.
Teisel reisipäeval oli Kaarol 6. sünnipäev. Hommikul ootas teda laual kingipakk, kus sees üks väike lego, šokolaad ja kommikotike. Õhtuks lubasime torti… mida selgus, et Rukalt ei õnnestu osta. Õnneks leppis Kaaro ka rullbiskviidiga.
Kaaro jätkas toru harjutamist ja proovis ka hüpetel erinevaid trikke. Isegi nose-grab tuli ühel hüppel peaaegu välja.
Praegu on kõige keerulisemad asjad torule hüppega peale saamine (kui otsast või küljelt sõita pole võimalik ja on vaja kikkerist hüpata) ja 1-8 puhtalt sooritamine. Mõlemaga oli väga lubavaid katseid, aga täielikku õnnestumist mitte.
Kaaro pole allaandjat tüüpi, niiet toru ta harjutas ikka väga järjekindlalt. Ka pärast ma-ei-tea mitut ebaõnnestumist. Jah, oli ka vihastamist, aga ta muudkui jätkas.
Kolmandal päeval juhtus Kaarol dragonboksil üks valusam kukkumine. Kuidagi libises ta selle äärelt nii pahasti maha, et kukkus nina vastu boksi serva veriseks. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja peale väikest hoolduspausi tahtis Kaaro edasi sõita. Sama päeva õhtul sõitis isegi veel bokse ja dragonboksile läks uuesti järgmisel päeval.
Üldiselt sel viisil need 7 päeva mäel meil seekord möödusidki. Suuri kukkumisi õnneks rohkem ei tulnud. Kohtasime palju eestlasi, peamisele Nõmmekaid. Mäel olid ka Henry ja Tõnis Sildaru. Henryga sai piltigi tehtud.
Viimasel kahel päeval hakkas Kaarol jälle õige tunnetus ja julgus sisse tulema. Boksidele mindi hüppega, ülemisel, üsna kitsal boksi sai ilusti ka külje ette, samuti sõitis suurt big airi mitu korda, saades paaril korral ka ilusti lendama.
Kaaro arvas, et igaljuhul suusatasime me liiga vähe ja ega siia vihmasesse Eestisse lihtne tagasi tulla olnud, aga loodame peatsele lumele ja juba detsembri algul läheb Kaaro Rukale tagasi.
Mäesuusalaste ja -noorte igasügisesest Terasmehe testist võttis sel aastal osa ka Kaaro. Peaaegu kõik alad olid talle võõrad või peaaegu võõrad ja ma ootasin huvi ning ka kerge ärevusega, kuidas meil see päev läheb. Ikka veel on Kaaro kõige noorem U8 sportlane. Enam küll mitte aastaid teistest noorem.
Esimene ala oli keskmaa jooks. U8-U12 vanuseklassis 800m. Kaaro pole eriline distantsijooksu armastaja, sel põhjusel me väga ei käi ka laste jooksuüritustel, aga otsustasime, et oluline on lihtsalt tulemus kirja saada. Kaaro soovis, et ühe ringi jooksen temaga mina ja teise Hannes. Ma pole kindel, kas Kaaro üldse kunagi 800m jooksnud on. Igaljuhul alustasime rahulikus tempos ja Kaaro läbis distantsi väga kenasti, kordagi kõndimata ning tegi lõpusirgel veel korraliku kiirendusegi.
Teine ala oli hoota kaugus. Kaugushüppes on Kaaro üldiselt tugev, aga ta on hüpanud hooga. Mulle tundus, et sellel alal jäi kõige rohkem varu. Parim katse oli 1.08. Hooga on Kaaro hüpanud 2.18.
Edasi kolisime sisehalli, sest õues sadas päris korralikult. Nüüd tulid siis veel võõramad alad.
Alustuseks kuusnurga hüpped, kus külg ees jalad koos tuleb hüpata üle erineva kõrgusega torude. Kääriku laagris suve algul Kaaro seda proovis, aga seal ei tulnud veel eriti midagi välja. Aga seekord ta lausa üllatas mind. Üks katse oli 2 ringi mööda kuusnurka. Jalgadega tohtis riivata ainult kahte esimest toru. Kummaski suunas, päri- ja vastupäeva oli 3 katset. Kaaro sai kirja 5 tulemust, millest parim oli 28 sekundit. Esimestel katsetel ma veel ütlesin, ette “sisse” või “välja”, et sassi ei läheks, viimastel sai ta juba ilma.
Järgmine ala oli 20 sammu hüpe. Põhimõtteliselt nagu hoota kolmik, aga lihtsalt 20 sammuga. Kaarole tulemus – 20 meetrit.
Edasi tulid kätekõverdused. Mingitel põhjustel sooritati neid täiesti hardas vaikuses, kui muidu oli saginat omajagu. Esimese hooga Kaaro ei saanud kohe aru, mis ja kuidas, aga lõpuks tegi 5 kätekõverdust siiski ära.
Järgnes lõua tõmbamine. Siin ma olin sisimas kindel, et tuleb null. Kaarole ma muidugi oma arvamuste ei jaganud. Proovikatsele ma teda ei saatnud, et käsi mitte väsitada. Nooremas grupis, U8-U12 vanuseklassides said vähemalt pooled nulli. Ja uskumatul kombel oli Kaaro nende hulga, kes tulemuse kirja said. Läks ja tõmbas oma 2 tõmmet, isegi reeglite vastu oluliselt eksimata, keha mitte väga vingerdades ja lõug ausalt üle kangi. Issi turvas, aga ei aidanud ega toetanud füüsiliselt.
Eelviimane ala – brutaalkõhulihased. Ehk siis pea alaspidi rippudes küünarnukid vastu põlvi. Kuigi vastav pink, sein, alus… kuidas nimetada, oli olemas (seesama punane lõuatõmbe kangi taga), siis nooremas grupis pidi ikka pea kõiki seal hoidma, sest jalad ei ulatunud veel tugedeni. Siin sai Kaaro ausa nulli. Ta tegi küll kaks, aga põlvedeni ei jõudnud küünarnukkidega. Mulle meeldis, et ka kõige noorematele oluliselt allahindlust ei tehtud. Noh, et kes ei jaksa lõuga tõmmata, siis rippugu või kes ei saa brutaali tehku maas kõhulihast. Miks? Esiteks arengu jälgimise seisukohalt – ei saa võrrelda ju rippumise sekundeid lõuatõmbega. Olgu nii, et kui null siis null, millalgi ikka tuleb ka sooritus. Teiseks olukorraga leppimise õppimise seisukohalt – jah, sel aastal sain nulli, aga ma saan järgmisel aastal jälle proovida.
Terasmehe katsed lõpetasid kastile hüpped, kus 45 sekundi jooksul tuli külg ees hüpata kastile nii palju kordi, kui jõudsid. Nooremas grupis hüpati turvalisuse mõttes pingile, mis oli madalam. Kaaro sooritas 21 hüpet.
Kokkuvõttes oli äge päev. Sai näha mäetuttavaid, sai teha huvitavaid asju. Pärast jäi veel aega ja jaksu mänguväljakuks, välijõusaaliks ja jalkaks.
Ega meil siin enam seda pole mõtet küsida, kas rattamaratonile/rallile läheme. Noh, loomulikult!
Igatahes oli Kaaro 17. septembri hommikul kell 8 Vanemuise alumises parklas platsis. Puder kenasti kõhus ja seekord juba käikudega 20-tollise rattaga. Eelmise, oma elu esimese, Rattamaratoni sõitis ta veel 16-tollise käikudeta rattaga. Sellest sõidust on ka blogis jutt olemas.
Palule jõudis buss jälle paraja varuga. Oli aega kempsus käia, kommi süüa, tehnikutel ketile õli lasta panna. Kuigi ma ei ole kindel, kas Kaaro sel aastal oli enam kõige noorem osavõtja, sest 2017 sünniaastaga sportlasi oli stardis veel kolm, aga üks nooremaid igaljuhul ja kuna ta on ka pigem väikest kasvu, tekitas ta stardis omajagu elevust ja uudishimu.
Et oodates aeg igavaks ei läheks, tegime sooja. Freestyle suusatajad soojendavad rattamaratoniks nõnda…
Me sel korral startisime veel teisest lainest – eeldatav sõiduaeg rohkem, kui 1h20min. Järgmisel aastal plaanime minna esimese lainega.
Esimesed kilomeetrid läksid lõbusalt. Kaaro muudkui teadustas valjuhäälselt, mis seeni ta raja ääres näeb. Et asi liigselt seeneretkeks ei kujuneks meenutasin ma millalgi, et me ikka rattasõidule veidi rohkem keskenduks.
Üldse mulle umbes poole maa peal tundus, et me sõidame nõks liiga alla oma võimete. Uurisin Kaarolt, kuidas tal enesetunne on, kas ta tahabki nii aeglaselt sõita. Või kas äkki on raske. Kaaro ütles, et ei ole raske ja tegelikult tahaks kiiremini sõita. Ma ei tea, äkki ta arvas, et mina ei jaksa…? Igaljuhul panime me tempot tublisti juurde.
Varsti olimegi toidupunktis. Teadustaja arvas, et sellel ratturil on küll elu esimene maraton, mida ma siis kohe parandada sain, et ei ole esimene. Kaaro ampsas soolakurgi, piruka, rüüpas peale spordijooki ja panime edasi. Ma arvestasin, et meil võib minna nii, et jõuame suht samal ajal pika maa võitjaga finišisse. Olukord, mida ma lõpusirgel pigem vältida tahtnuks. Ütlesin Kaarole ka, et prooviks nüüd suht nobedalt, äkki pääseme enne pika sõitjaid.
Peale TPd tuli rohkem pikki tõuse. Kui eelmisel aastal Kaaro suuremal osal tõusudest tuli maha, siis seekord juhtus seda vaid paaril tõusul. Näiteks vana kohvipunkti tõusu vedas ta välja peaaegu lõpuni, viimased mõni meetrit olid liiast.
No ja ega vana kohvipunkti tõusust on finišisse juba kiviga visata… Paar klõmmi RC Colat viimases joogipunktis ja Kaarol teatas, et tema tahab nüüd kiiresti sõita, et pika maa sõitjad järgi ei jõuaks.
Pika maa sõitjad jõudsid finišisse, kui Kaarol oli juba medal kaelas, diplom käes ja supp kõhus.
Kilomeeter enne lõppu ütlesin, et nüüd võib panna. No Kaaro siis pani. Pani nii, et mul andis järele jõuda
Aeg sel aastal 1:54:27. Üle poolteise tunni eelmisest aastast kiirem.
Arvestades, et rattasport on Kaarol siiski kõrvalala, siis selliseid rattaid, mille taustal poseeritud sai me ehk talle ostma ei pea hakkama.
Üks meenutus ka Kaaro kõige esimesest rattamaratonist, kus ta läbis 400m ja pisut enne finišit sadulasse magama jäi.
5. augustil sättisime end taas Ruka suunas. Sel korral küll mitte suusatama vaid Karhunkierrosele matkama. Kaaroga kahekesi, sest Hannes jättis oma puhkuse oktoobrikuiseks suusareisiks.
Minek oli nagu Rukale ikka rong-laev-öörong-buss. Kohale jõudsime 6. augustil kell 11.15. Otsustasime, et lõuna teeme Rukal, et poleks kohe matka algul vaja rajal kokata. Käisime ka läbi Rukastorest, kust ostsime tikud (igaks juhtuks, et olla kaitstud välgumihkli kadumise või purunemise eest) ning kella 12 paiku asusime mööda Karhunkierrost teele.
Rada on väga hea märgistusega, sellegipoolest tekkis meil suusakeskuse piirkonnas kaks segadust tekitavat momenti. Üks suusahüppemäe juures ja teine juba alla jõudes. Väga detailset kaarti mul kaasas polnud, kuid olemasolevast piisas. Teadmisega, et me peame Saaruasse välja jõudma liikusime lihtsalt mööda tuttavaid suusanõlvu ja saime raja otsa peale.
Ilm oli ilus, tuju oli hea, kott oli kohutavalt raske, rada üle ootuste raske (ja me polnud veel rasketesse kohtadesse jõudnudki) ja nii me ühe mustikapausiga Valtavaarasse jõudsime. Kaaro tahtis sinna telkima jääda, sest matkamise juures on tema arust kõige lõbusam siiski telgi panek ja muu sinna juurde kuuluv, aga kuna kell oli alles 14 ringis veensin ta ümber, et lähme ikka edasi. Esialgu meelitasin teda Valtavaara hütiga, et vaatame, äkki jääme siis selle juurde. Kuna mu kaardilt adekvaatselt kõrgusjooni lugeda oli keeruline, selgus alles hüti juures, et see on lagedas tipus. Ilmaprognoose ja aastaaega arvestades me muidugi tippu telki ei pannud. Isegi see hütike seal poleks tõsisema äikse eest adekvaatset kaitset pakkunud. Suolampile oli umbes 2,5km, otsustasime sinna liikuda.
Kuna me olime looduskaitsealas, oli telkimisplatsile jõudmine üsna oluline, sest väljaspool neid telkida ei tohi. Eks ma häda korral oleks meid kuhugi nurga taha siiski ära peitnud, aga nii suurt häda polnud. Mis ei tähenda, et viimased 1,5km just kerged oleks olnud. Ronimised läksid järsemaks, oli juba esimene tugiköiega tõus (see küll Kaarole väga meeldis) ja mingil hetkel tundus, et seda laavut ei tulegi. Viimased paarsada meetrit oli Kaaro ikka juba üsna väsinud küll. Ega endalgi selle koorma all just kerge olnud ja tundsin, et selline umbes 6km on sellel maastikul praegu meie maksimum.
Laavu juures oli Kaaro jälle rõõsa ja rõõmus. Tegime süüa, otsisime telgile koha, panime telgi üles ja mängisime seal natuke kaarte. Tänu tuulisel ilmale polnud ei sääski ega kihulasi.
Millega teed vahet kas laagriplatsil on soomlased või välismaalased? Kui poro läbi platsi jalutab kilkavad välismaalased rõõmust, soomlased vaatavad silmanurgast ja VÕIBOLLA kehitavad õlgu. Just täpsel nii Suolampil oligi.
Poro pilt tuleb Ruka keskuse oma. See on kõige parem neist.
Järgmise hommiku võtsime mõnusalt ja rahulikult. Plaan oli jõuda välja Kumpuvaarani – järgmised 6km. Aga nüüd tegi elu lihtsamaks teadmine, et varsti peale Suolampit saab looduskaitseala läbi ja me võime jääda ka metsikult telkima.
Umbes 1,5km pärast jõudsime Konttaise Rajale, mis hakkas meid viima üles Konttaise vaatluspunkti. Sellised kohad, mis on kaardile märgitud kui märkimisväärselt ilus koht (nagu siin oleks mõni kole koht ka). Sinna minekuks pidi laskuma mööda lõputut trepjat laskumist. Nägime ühte poro-põnni. See oligi üks poropäev – pidevalt jalutasid nad kuskil läheduses ringi. Ühel laagriplatsil uurisin soomlastelt, kas nad võivad mingis olukorras ka ohtlikud olla. Vasikaga emad nagu näha mitte, vastupidiselt Eesti põtradele. Ta ütles, et ainult sügisel paaritumise ajal.
See Konttaise vaatluspunkt, kuhu jõudmiseks tuli võtta väga pikk, aga lauge tõus oli võimas koht küll, aga ma arvan, et me nägime uhkemaidki vaateid. Tegime seal kõva tuule käes lõuna. Kiiresti pidi sööma, muidu lendas supp lusikalt minema (päriselt!). Muidu restoran oli ilusa vaatega, poro käis uurimas, kas midagi huvitavalt pakutakse, aga lahkus. Meie liikusime edasi. Varsti tuli üks hiiglaslik trepp. Ma hakkasin mõtlema, et me peame need ju üles ka ronima ühel päeval…
Ühes rabas korjasime murakaid, nägime poro. Palju oli ka puravikke, mida korjasime, et toidule lisada.
Nagu eelmisel päevalgi, tulid viimased 1,5km raskelt. Vahepeal püüdsin ajada googlemapsi ja oma matkakaarti kokku, et palju meil siis ikkagi minna on, õnnestus üsna täpselt. Lihtsalt kilomeetrid kuluvad sellise raskusega maastikul väga pikkamisi. Lõpus liikusime pikalt ühel mäeharjal. Tegime sagedasi pause ja seletasin Kaarole, et tippu me telki ei pane. Eriti kuna äikse oht suurenes iga päevaga. Õnneks enne väga raskeks minekut jõudsime Kumpuvaara laavuni.
Üks saksa onkel aitas lõkke põlema, tegime makarone puravike ja lihakonserviga, kolasime järve äärses rabas. Peaaegu oleks telkimiskohast ilma jäänud, sest telkijaid oli palju, siledat pinda mitte niiväga.
Kuna kaks 6km päeva olid parasjagu väsitavad olnud, otsustasime, et hakkame järgmisel päeval Suolampi poole tagasi liikuma, aga jääme kuhugi poole tee peale. Tulekust oli meeles üks allikas, mille läheduses tundus mõistlik peatuda. Päev oli väga palav. Lõunasöögini veetsime Kumpuvaaras aega, jalutasime rabas, korjasime murakaid, siis kõndisime paar km ja panime telgi kohta nimega “Koht metsas”. Kõik orienteerujad teavad seda kohta hästi. Poro käis korra kontrollimas, jäi vist meie telgipüstitamise kvaliteediga rahule ja jalutas minema. Kaaro leidis kotist paar palli, millega ta leiutas mõned mängud. Puhkasime, sõime mustikaid, mängisime kaarte…
Õhtul kui Kaaro magas, vaatasin huvipärast äikse kaarti ja oma üllatuseks nägin üsna meie lähedal liikuvat suurt fronti. Ilmselt sama, mis Eestis laastamistööd tegi. Eelneva päevad olid kõik olnud väga tuulised küll, aga äiksest polnud märkigi, mõtlesin, et see torm on nüüd juba üle. Front liikus küll meist umbes 100km lõunas, loode-kagu suunaliselt. Äikest ma ei kartnud, olime madalal, küll aga rahet. Seega tegin plaani – rahe korraldada varjub Kaaro matkakotti, kuhu ta mahub sisse, mina ise poen penode alla. Ei tulnud äikest ega rahet.
Hommikul keetsime kännu otsas putru. Kuna tuul oli vaibunud, läks lõpuks vaja ka putukavõrku. Sääski oli väga vähe, kihulasi omajagu. Päeva plaan oli Suolampile tagasi jõuda. Maa oli lühike, aga väga raskete tõusudega. Puravikke oli ka liiga palju. Olete te 20+ kilose varustusega seenel käinud? Tasub proovida.
Need kaks üles ronimist… Esimene, trepiga oli väga raske. Tegime peale seda lõunat. Mäest alla, lauget ja pikka nüüd siis laskumist, Kaaro jooksis, kott seljas. Ja siis algas see teine. See oli ulme. Poole peal tegime pausi ja mul oli lõpus ikkagi paha olla. Ma ausalt ei mäleta, et mul Islandi või Fääride matkadel mõni nii pikk tõus oleks olnud, aga eks needs olid ammu kah.
Õnneks varsti peale seda tõusu olime Suolampil. Panime telgid, sest tundus, et võib sadu tulla. Kaaro mängis järve ääres, grillisime seeni ja vorsti. Seentega sai lõpuks liiale mindud, sest need grillitud seened tulid Kaarol varsti sama teed tagasi. Muidugi võis see olla kõikide asjade koosmõju – raskelt seeditavad seened, väsimus, liiga palju mustikaid seentele otsa, kerge vedelikupuudus… Igatahes ma otsustasin, et seeni me rohkem sel matkal ei söö ja ma otsustasin ka, et igaks juhuks läheme me järgmisel päeval otse Rukale ja võtame seal majutuse. Kaaro enesetunne läks küll kohe peale oksendamist korda ja õhtul möllas ta ringi nagu Kaaro ikka, aga mul oli selleks ajaks juba majutus bronnitud ja ega see Ruka päev ka paha ole. No kui, siis rahakotile.
Hommikul ärkas Kaaro juba 7.30, mis oli igati hea, sest ilmaennustus lubas kella 14ks kõva vihma. Lootsin, et ehk saame vähemalt Saaruani enne vihma ja siis viimase õudpika tõusu Rukale võtame peale vihma.
Tänane päev tuli kuidagi väga kergelt, märkamatult olime juba Valtavaaras, tegime seal lõunat ja liikusime Ruka suunas edasi. Veidi enne Saaruat hakkas mäe tagant paistma üsna ähvardav pilv. Ütlesin Kaarole, et teeme nüüd pigem käppelt, kui Saaruasse passima jääme.
Alustasime tõusu Ruka otsa, mida just eriti kiirelt muidugi teha ei saa. Ausaltütelda oli see ikka veel raskem, kui eilse õhtu raske tõus. Aga tehtud ta sai. Tipus kostis juba eemalt äiksekõminat. Liikusime kiirelt alla keskuse suunas. Viimane paarsada meetrit rajast läks võidujooksuks vihmaga. Meie vist võitsime. Vähemalt väga märjaks ei saanud ja isegi koti jõudsime varjualla panna ja poodi kapata. Poest välja oli juba keerulisem saada, sest mööda Ruka keskust voolasid jõed. Tänasin mõttes head saatust, et me sel hetkel kuskil poolel Ruka tõusul polnud.
Kui vihm vaibus jalutasime Ruka Tonttu hotelli. Peale pesu, sööki ja väikest puhkust otsustasime veidi ringi kolada. Mis mingil imelikul kombel lõppes sellega, et ronisime suusahüppemäe tippu (mitte torni muidugi). Ilma kotita oli see küll päris kerge ja lõõgastav tegevus.
Kaarole väga meeldis, mulle ka. Väike plaan on, et kui mõtleb välja, kuidas toidutransa lahendada, võtaks järgmisel aastal mingi kakspool nädalat ja teeks terve Karuraja. Eks näis.