5. augustil sättisime end taas Ruka suunas. Sel korral küll mitte suusatama vaid Karhunkierrosele matkama. Kaaroga kahekesi, sest Hannes jättis oma puhkuse oktoobrikuiseks suusareisiks.
Minek oli nagu Rukale ikka rong-laev-öörong-buss. Kohale jõudsime 6. augustil kell 11.15. Otsustasime, et lõuna teeme Rukal, et poleks kohe matka algul vaja rajal kokata. Käisime ka läbi Rukastorest, kust ostsime tikud (igaks juhtuks, et olla kaitstud välgumihkli kadumise või purunemise eest) ning kella 12 paiku asusime mööda Karhunkierrost teele.
Rada on väga hea märgistusega, sellegipoolest tekkis meil suusakeskuse piirkonnas kaks segadust tekitavat momenti. Üks suusahüppemäe juures ja teine juba alla jõudes. Väga detailset kaarti mul kaasas polnud, kuid olemasolevast piisas. Teadmisega, et me peame Saaruasse välja jõudma liikusime lihtsalt mööda tuttavaid suusanõlvu ja saime raja otsa peale.
Ilm oli ilus, tuju oli hea, kott oli kohutavalt raske, rada üle ootuste raske (ja me polnud veel rasketesse kohtadesse jõudnudki) ja nii me ühe mustikapausiga Valtavaarasse jõudsime. Kaaro tahtis sinna telkima jääda, sest matkamise juures on tema arust kõige lõbusam siiski telgi panek ja muu sinna juurde kuuluv, aga kuna kell oli alles 14 ringis veensin ta ümber, et lähme ikka edasi. Esialgu meelitasin teda Valtavaara hütiga, et vaatame, äkki jääme siis selle juurde. Kuna mu kaardilt adekvaatselt kõrgusjooni lugeda oli keeruline, selgus alles hüti juures, et see on lagedas tipus. Ilmaprognoose ja aastaaega arvestades me muidugi tippu telki ei pannud. Isegi see hütike seal poleks tõsisema äikse eest adekvaatset kaitset pakkunud. Suolampile oli umbes 2,5km, otsustasime sinna liikuda.
Kuna me olime looduskaitsealas, oli telkimisplatsile jõudmine üsna oluline, sest väljaspool neid telkida ei tohi. Eks ma häda korral oleks meid kuhugi nurga taha siiski ära peitnud, aga nii suurt häda polnud. Mis ei tähenda, et viimased 1,5km just kerged oleks olnud. Ronimised läksid järsemaks, oli juba esimene tugiköiega tõus (see küll Kaarole väga meeldis) ja mingil hetkel tundus, et seda laavut ei tulegi. Viimased paarsada meetrit oli Kaaro ikka juba üsna väsinud küll. Ega endalgi selle koorma all just kerge olnud ja tundsin, et selline umbes 6km on sellel maastikul praegu meie maksimum.
Laavu juures oli Kaaro jälle rõõsa ja rõõmus. Tegime süüa, otsisime telgile koha, panime telgi üles ja mängisime seal natuke kaarte. Tänu tuulisel ilmale polnud ei sääski ega kihulasi.
Millega teed vahet kas laagriplatsil on soomlased või välismaalased? Kui poro läbi platsi jalutab kilkavad välismaalased rõõmust, soomlased vaatavad silmanurgast ja VÕIBOLLA kehitavad õlgu. Just täpsel nii Suolampil oligi.
Poro pilt tuleb Ruka keskuse oma. See on kõige parem neist.
Järgmise hommiku võtsime mõnusalt ja rahulikult. Plaan oli jõuda välja Kumpuvaarani – järgmised 6km. Aga nüüd tegi elu lihtsamaks teadmine, et varsti peale Suolampit saab looduskaitseala läbi ja me võime jääda ka metsikult telkima.
Umbes 1,5km pärast jõudsime Konttaise Rajale, mis hakkas meid viima üles Konttaise vaatluspunkti. Sellised kohad, mis on kaardile märgitud kui märkimisväärselt ilus koht (nagu siin oleks mõni kole koht ka). Sinna minekuks pidi laskuma mööda lõputut trepjat laskumist. Nägime ühte poro-põnni. See oligi üks poropäev – pidevalt jalutasid nad kuskil läheduses ringi. Ühel laagriplatsil uurisin soomlastelt, kas nad võivad mingis olukorras ka ohtlikud olla. Vasikaga emad nagu näha mitte, vastupidiselt Eesti põtradele. Ta ütles, et ainult sügisel paaritumise ajal.
See Konttaise vaatluspunkt, kuhu jõudmiseks tuli võtta väga pikk, aga lauge tõus oli võimas koht küll, aga ma arvan, et me nägime uhkemaidki vaateid. Tegime seal kõva tuule käes lõuna. Kiiresti pidi sööma, muidu lendas supp lusikalt minema (päriselt!). Muidu restoran oli ilusa vaatega, poro käis uurimas, kas midagi huvitavalt pakutakse, aga lahkus. Meie liikusime edasi. Varsti tuli üks hiiglaslik trepp. Ma hakkasin mõtlema, et me peame need ju üles ka ronima ühel päeval…
Ühes rabas korjasime murakaid, nägime poro. Palju oli ka puravikke, mida korjasime, et toidule lisada.
Nagu eelmisel päevalgi, tulid viimased 1,5km raskelt. Vahepeal püüdsin ajada googlemapsi ja oma matkakaarti kokku, et palju meil siis ikkagi minna on, õnnestus üsna täpselt. Lihtsalt kilomeetrid kuluvad sellise raskusega maastikul väga pikkamisi. Lõpus liikusime pikalt ühel mäeharjal. Tegime sagedasi pause ja seletasin Kaarole, et tippu me telki ei pane. Eriti kuna äikse oht suurenes iga päevaga. Õnneks enne väga raskeks minekut jõudsime Kumpuvaara laavuni.
Üks saksa onkel aitas lõkke põlema, tegime makarone puravike ja lihakonserviga, kolasime järve äärses rabas. Peaaegu oleks telkimiskohast ilma jäänud, sest telkijaid oli palju, siledat pinda mitte niiväga.
Kuna kaks 6km päeva olid parasjagu väsitavad olnud, otsustasime, et hakkame järgmisel päeval Suolampi poole tagasi liikuma, aga jääme kuhugi poole tee peale. Tulekust oli meeles üks allikas, mille läheduses tundus mõistlik peatuda. Päev oli väga palav. Lõunasöögini veetsime Kumpuvaaras aega, jalutasime rabas, korjasime murakaid, siis kõndisime paar km ja panime telgi kohta nimega “Koht metsas”. Kõik orienteerujad teavad seda kohta hästi. Poro käis korra kontrollimas, jäi vist meie telgipüstitamise kvaliteediga rahule ja jalutas minema. Kaaro leidis kotist paar palli, millega ta leiutas mõned mängud. Puhkasime, sõime mustikaid, mängisime kaarte…
Õhtul kui Kaaro magas, vaatasin huvipärast äikse kaarti ja oma üllatuseks nägin üsna meie lähedal liikuvat suurt fronti. Ilmselt sama, mis Eestis laastamistööd tegi. Eelneva päevad olid kõik olnud väga tuulised küll, aga äiksest polnud märkigi, mõtlesin, et see torm on nüüd juba üle. Front liikus küll meist umbes 100km lõunas, loode-kagu suunaliselt. Äikest ma ei kartnud, olime madalal, küll aga rahet. Seega tegin plaani – rahe korraldada varjub Kaaro matkakotti, kuhu ta mahub sisse, mina ise poen penode alla. Ei tulnud äikest ega rahet.
Hommikul keetsime kännu otsas putru. Kuna tuul oli vaibunud, läks lõpuks vaja ka putukavõrku. Sääski oli väga vähe, kihulasi omajagu. Päeva plaan oli Suolampile tagasi jõuda. Maa oli lühike, aga väga raskete tõusudega. Puravikke oli ka liiga palju. Olete te 20+ kilose varustusega seenel käinud? Tasub proovida.
Need kaks üles ronimist… Esimene, trepiga oli väga raske. Tegime peale seda lõunat. Mäest alla, lauget ja pikka nüüd siis laskumist, Kaaro jooksis, kott seljas. Ja siis algas see teine. See oli ulme. Poole peal tegime pausi ja mul oli lõpus ikkagi paha olla. Ma ausalt ei mäleta, et mul Islandi või Fääride matkadel mõni nii pikk tõus oleks olnud, aga eks needs olid ammu kah.
Õnneks varsti peale seda tõusu olime Suolampil. Panime telgid, sest tundus, et võib sadu tulla. Kaaro mängis järve ääres, grillisime seeni ja vorsti. Seentega sai lõpuks liiale mindud, sest need grillitud seened tulid Kaarol varsti sama teed tagasi. Muidugi võis see olla kõikide asjade koosmõju – raskelt seeditavad seened, väsimus, liiga palju mustikaid seentele otsa, kerge vedelikupuudus… Igatahes ma otsustasin, et seeni me rohkem sel matkal ei söö ja ma otsustasin ka, et igaks juhuks läheme me järgmisel päeval otse Rukale ja võtame seal majutuse. Kaaro enesetunne läks küll kohe peale oksendamist korda ja õhtul möllas ta ringi nagu Kaaro ikka, aga mul oli selleks ajaks juba majutus bronnitud ja ega see Ruka päev ka paha ole. No kui, siis rahakotile.
Hommikul ärkas Kaaro juba 7.30, mis oli igati hea, sest ilmaennustus lubas kella 14ks kõva vihma. Lootsin, et ehk saame vähemalt Saaruani enne vihma ja siis viimase õudpika tõusu Rukale võtame peale vihma.
Tänane päev tuli kuidagi väga kergelt, märkamatult olime juba Valtavaaras, tegime seal lõunat ja liikusime Ruka suunas edasi. Veidi enne Saaruat hakkas mäe tagant paistma üsna ähvardav pilv. Ütlesin Kaarole, et teeme nüüd pigem käppelt, kui Saaruasse passima jääme.
Alustasime tõusu Ruka otsa, mida just eriti kiirelt muidugi teha ei saa. Ausaltütelda oli see ikka veel raskem, kui eilse õhtu raske tõus. Aga tehtud ta sai. Tipus kostis juba eemalt äiksekõminat. Liikusime kiirelt alla keskuse suunas. Viimane paarsada meetrit rajast läks võidujooksuks vihmaga. Meie vist võitsime. Vähemalt väga märjaks ei saanud ja isegi koti jõudsime varjualla panna ja poodi kapata. Poest välja oli juba keerulisem saada, sest mööda Ruka keskust voolasid jõed. Tänasin mõttes head saatust, et me sel hetkel kuskil poolel Ruka tõusul polnud.
Kui vihm vaibus jalutasime Ruka Tonttu hotelli. Peale pesu, sööki ja väikest puhkust otsustasime veidi ringi kolada. Mis mingil imelikul kombel lõppes sellega, et ronisime suusahüppemäe tippu (mitte torni muidugi). Ilma kotita oli see küll päris kerge ja lõõgastav tegevus.
Kaarole väga meeldis, mulle ka. Väike plaan on, et kui mõtleb välja, kuidas toidutransa lahendada, võtaks järgmisel aastal mingi kakspool nädalat ja teeks terve Karuraja. Eks näis.
Kaaro spordijutud. 